IAI ehk Inimese ja Arvuti Interaktsioon (HCI)

Reedel, 17.novembril tutvustas David Lamas inimese ja arvuti interaktsiooni suunda ja andis põhjaliku ülevaate ajaloost ja hetke olukorrast.

Mis on inimese ja arvuti interaktsiooni suuna olemus on kooslus kolmest rühmast. David kasutas selle illustreerimiseks ja kergemini mõistmiseks Venn’i diagrammi. Nendeks kolmeks rühmaks on:

  • Arvutiteadus, inseneriteave
  • Psühholoogia, sotsioloogia, etnograafia
  • Disain

Inimese ja arvuti interaktsioon ilmus 1980-ndatel. See oli üks põhinägemusi, kuidas peaks välja nägema arvuti ja inimese vaheline interaktsioon. Põhitõeks oli, et see peab sümboliseerima inimestevahelist dialoogi. Üks olulisi eesmärke oli ka muuta arvutite mõistmine ja kasutamine mõistvamaks ja näidata, et see on kergelt õpitav. Sellest ajast peale on see hõlmanud informatsiooni visualiseerimist, sotsiaalset tööd arvutiga jne. 21. sajandil on peamiseks ülesandeks luua uusi mooduseid ja järjekorras järgmine on hetkel häälkasutajaliides.

IAI ülesandeks on muuta inimese ja aruti vahelist suhtlust ehk dialoogi võimalikult arusaadavaks ja üheti mõistetavaks. Ajaloost on näiteid, kus halvasti disainitud kasutajaliidesed põhjustasid suuri probleeme – Three Mile Island õnnetus. 28. märtsil 1979 leidis aset tuumaõnnetus ühes reaktoritest, sest süsteem sai aru, et reaktoris olevat liiga palju jahutusvedelikku ning lasi enamuse välja, kuigi tegelikult ei olnud seda vaja teha. Põhjuseks loetakse halba IAI konfiguratsiooni.

Areng on olnud algusaastatest tänapäevani suur. Algul oli iga masina ülesandeks tehtud ühe kindla algoritmi käivitamine. Kui tekkis vajadus masinale ette anda uus probleem või ülesanne, siis selleks tuli emaplaadini arvuti lahti võtta ja konfigureerida.

Edasises etapis võis juba näha esimesi tüüpe programmeerimiskeeltest. Kuigi interaktsiooni toimus jätkuvalt perfokaartide abil, mis võeti kasutusele enne 1950-ndaid ja asendusid magnetliinidega kuuekümnendatel, võis programmeerimiskeeli lugeda tekstilaadseteks.

Järmisena muutus interaktsioon suuremalt jaolt tekstiliseks. Selles hetkest võib lugeda interaktiivse arvutiga töötamise algust, sest tekkis võimalus nii öelda dialoogiks arvuti ja inimese vahel, kus kasutaja (algusaegadel programmeerija, sest „suhtlust“ kui sellist ei eksisteerinud inimese ja masina vahel) sai sisestada uusi ülesandeid ja töökäiku.

Graafiline kasutajaliides muutis ilmselgelt kogu väljanägemise ja kasutaja pidi tegelema nüüd ühe dimensioonilise karakterite voo asemel kahe dimensioonilise ruumiga. Interaktsiooni haldamine muutus seetõttu ruumi haldamiseks.

Viimaseks etapiks on interaktsioon läbi tehisesemete, graafilise kasutajaliideste ja klassikaliste sisendseadmete asemel.

 

Graafilise kasutajaliidese alustalaks oli esimeste Macintoshide puhul esinenud inimeste harjumus luua korrastära (arvuti-)töölaud. Kuna harjumuseks oli Unixi toodetes programmi koodirea kirjutamine, siis nüüdsest oli võimalik hiirega asju liigutada ja klõpsata. Mõni aeg hiljem oli töölaud paksult faile täis, mille vahel orienteerumine oli võimatu.

90-ndate algul leiti lahendus otsingu näol. Oluliselt kergem oli faile ja dokumente otsida kirjutades märksõna, kuhu vaja. Üheksakümnendate keskpaigaks kui tekkisid WWW lehed, siis lahendas see „korrast ära töölaua“ olukorra, kui samas ka interaktsiooni graafilise kasutajaliidesega. Õnneks ei kadunud graafiline interaktsioon kuhugi, lihtsalt selle tähtsus disainis langes.

 

Kasutatud allikad:

https://et.wikipedia.org/wiki/Inimese_ja_arvuti_vaheline_suhtlus

https://en.wikipedia.org/wiki/Three_Mile_Island_accident

https://et.wikipedia.org/wiki/Perfokaart

https://www.interaction-design.org/literature/book/the-encyclopedia-of-human-computer-interaction-2nd-ed/human-computer-interaction-brief-intro

https://www.interaction-design.org/literature/topics/human-computer-interaction

 

 

 

 

Infoteadus  

Infoteadus on eelkõige info analüüs, kogumine, klassifitseerimine, manipuleerimine, ladustamine, otsing,  liigutamine, levitamine ja kaitsmine.

Esimest korda võeti termin kasutusele Ühendkuningriigis möödunud sajandi keskel ning seda hakati kasutama tähistamaks teadlast, kes aitas teist teadlast infootsimisega. Tekke küsimuses on lahknemisi, osad seostavad neid raamatukogude, raamatukogunduse ja bibliograafiaga. Käsitluste kohaselt võib leida esimesi märkeid infoteadlaste kohta Sumeri riigist ning raamatukogude teke on infoteaduse institutsionaliseerimise tagajärg.

Paul Marie Ghislain Otlet oli Belgia autor, ettevõtja. Teda nimetatakse tänapäeva infoteaduse „isaks“. Teadus, mida Paul nimetas dokumentatsiooniks. Tema ja Henri La Fontaine olid rahu aktivistid ning asutasid rahvusvaheliste assotsiatsioonide kontori (Central Office of International Associations) Brüsselis. Nende tegevus oli märkimisväärne, mille tõttu La Fontaine sai aastal 1913 Nobeli Rahupreemia.

Informatsiooniga tegelemine ei ole ainuüksi infoteaduse töö. Seda uurivate teaduste nimekiri on üüratult pikk, sest IKT kiire arenguga on kaasnenud teiste alade suur info vajadus ning tänapäeval on infot rohkem kui kunagi varem. Raamatukogu võib pidada suurt info talletamise kohta, kus on kõik  olemasolev inimestele kättesaadav. See oli rohkem kasulik vanal ajal. Tänapäeval on selleks kohaks enamasti internet. Peter Ingwersen käsitleb infoteadust kui üldist mõistet ning raamatukogu kui sotsiaalset valdkonda infoteaduse sees.

Infoteaduse jaoks tähtis ajastu on 20. sajand, kui publikatsioonide ja teadusinformatsiooni kasv oli meeletu. Sellele aitas kaasa loomulikult IKT areng, mille abil sai talletada suuri andmehulki, neid töödelda ning muuta globaalseks. Infoplahvatus, mis juhtus ligikaudu 1960. aastatel, ei ole kasulik, sest liiga palju teadmisi võib muuta otsustamise oluliselt keerulisemaks. Kõik info, mis tuleb ei ole teaduslikult tõestatud, aga inimene võtab seda vastu ikka kui teadmist. Kuna kunagi ei ole ühtset vastust probleemile, siis ei saagi alati kindlalt öelda, milline otsus parim on. Infoplahvatus tõi endaga kaasa ka infoteadlaste ja spetsialistide puuduse, sest uut informatsiooni tuli liiga palju ja liiga kiiresti peale.

Inimaju ei ole piiritu, seega info üleküllus on sellele kahjulik. Onn tõestatud, et nagu ka arvuti protsessor ei suuda aju töödelda mitut asja korraga. Kui inimene hakkab aga paralleelselt rääkima kahe inimesega korraga, siis ei saa enamasti kummagi jutust aru. Selle jaoks on leiutatud ka termin – rööprähkleja ehk inimene, kes teeb mitut asja korraga. Selle tulemuseks on enamasti motivatsiooni puudus, tööjõetus – infoväsimuse sündroom.

1960. aastatel unistati tehnoloogia arengust ja selle kaasamisest infoteadusse, muutmaks informatsiooni kättesaadavuse ning töötlemise oluliselt kergemaks. Tänapäeval oleme aga seetõttu unustanud, mis on infoteadus kui selline. Praegu on infotalletamine muutunud niivõrd automatiseerituks, et sellel alal teadlike inimesi on vähe. On loodud ka asutused, mis jagavad teadmisi, ideid soovijatega teemal info töötlemine.

 

 

https://en.wikipedia.org/wiki/Information_science

https://en.wikipedia.org/wiki/Paul_Otlet

https://lifehacker.com/5966189/why-too-much-information-makes-decision-making-impossible

1 Minuti Loeng – Kuidas ennetada infoväsimust? (Maarja Virkus, Eliise Lass, Anu Männisalu) (https://www.youtube.com/watch?v=pclZYIDiE2k)

https://www.britannica.com/science/information-science

Haridustehnoloogia

Mart Laanpere, kes on Haridustehnoloogia keskuse vanemteadur, andis ülevaate haridustehnoloogia akadeemilise suuna tegemistest.

Haridustehnoloogias toimus suur areng, kui toonane Saadik USA-s Toomas Hendrik Ilves ja Eesti haridusminister Jaak Aaviksoo algatasid projekti nimega Tiigrihüpe. Projekti eelarveks oli 38 miljonit dollarit ning selle toetamiseks maksis Eesti riik 15 miljonit ning ülejäänud osa tuli toetustena erinevatel ettevõtetelt ja eraisikutelt. Programmi mõte oli ühendada koolid välismaailma võrguga ja õpetada oskuslikult kasutada arvuti ning interneti teenuseid.

Probleemiks oli ka koolide vähene IKT aktiivsus. See tähendab, et 2013. aastaks polnud tunnis IKT-d kasutavate õpetajate osakaal alates 2006. aastast kasvanud üle 25%. Euroopa Komisjoni uuringus väideti, et edukamad on koolid, kus IKT lahendused on igapäevane osa õppetööst. Tulevikus nõuab 10-st töökohast 9 oskuslike digipädevusi, millest võib järeldada, et tasub mõelda hariduse peale, mis on põimitud digitaalse maailmaga ja tänapäeva lahendustega.

Suurim probleem seisneb õpetajate väheses arvutikasutuses. Arvatakse, et kui hakatakse rohkem kasutama, siis muutub kõik kardinaalselt, kuigi tegelikult aeg on näidanud, et muutunud on vaid kooli haldus ja kommunikatsioon ning põhiline õppetöö on jäänud mõjutuseta. Tuleb kasutada IKT-d kui toetavat lahendust mitte kui uut lahendust.

Huvitav näide, mida Mart Laanpere meile esitas oli New-York-is asetsev Quest2Learn kool, mis erineb teistest teistsuguste õppemeetoditega. Selles asutuses kasutatakse nooremates klassides õpetamiseks mänge, sest see paneb lapsed omavahel koostööd tegema. Samuti ehitatakse väikseid mängulisi projekte, mille käigus omandatakse teadmisi erinevatest valdkondadest. Tutvustavas videos oli näha, kuidas algklassi laps sai juba jootmisega hakkama ja teised said algelise programmeerimisega hakkama. Kool ei toeta faktipõhist tuupimist nagu enamus tänapäeva koole, vaid rõhub koostööle ja arendavatele mängudele/projektidele.

Infotehnoloogia on muutnud õppimist nii, et enam ei pea ilmtingimata õppeasutuses kohal käima. Õpilased saavad õppida seal, kus nad tahavad. Näiteks kui on netikursus, siis kõik, kes on sellest huvitatud, ei pea muretsema ajavahe pärast, sest materjalid laetakse keskkonda üles ning igaüks pääseb neile iga hetk ligi. Samuti on suureks abiks olnud IT lahendused neile, kellel on kuulmisraskusi. Nende jaoks on loodud kuulmisaparaadid, mis võimendavad sissetulevat heli, et kasutaja saaks kõnest ja helist aru. Peale selle on ka meediasse sisse toodud viipekeel, et muuta selle omandamine tõhusamaks.

IKT on kõikjal ja aina rohkem hakkab meid ümbritsema. Haridustehnoloogia on hea näide, kui kiiresti võib infotehnoloogia integreeruda valdkondadesse, kus 20 aastat tagasi või see tunduda ulmena. Ei tasu karta, et haridustehnoloogina peab andma koolis tunde õpikut kasutades. Selle asemel saab olla uute lahenduste looja ja elluviija, saab osaleda konverentsidel. Õpingud põhinevad eriülikoolide vahelisel partnerlusel, mis annab võimaluse võtta osa arendusprojektidest.
Kasutatud allikad:
https://www.itweek.ru/themes/detail.php?ID=43874

https://ec.europa.eu/education/news/20171002-selfie-schools-making-most-digital-technologies_de

http://www.q2l.org/about/

https://www.fedena.com/blog/2015/10/the-role-of-information-technology-in-education.html

http://www.tlu.ee/et/Digitehnoloogiate-instituut/Sisseastumine/Magistriope/Haridustehnoloogia

Matemaatikast meid ümbritsevates tehnoloogiates

Matemaatikat ei ole kerge defineerida, sest ta ei ole ei teadus ega kunst. Josiah Willard Gibbs on öelnud, et „matemaatika on üks keel“. Kuigi tänapäeval on matemaatika suuremas osas ülesannete lahendmaine, siis härra Andi Kivinukk väitis, et olukord muutuks veel keerulisemaks. „Õppimise kunst“ (kreeka keelsest tõlkest) põimib endas mitmeid harusid, mis teeb sellest väga terviklikku teadusharu. Võib väita, et matemaatikud osutavad tähelepanu just hulkade elementidele ja nende omavahelistele seostele.

Esialgu võib tunduda, et matemaatika eksisteerib ainult koolis koolipingi taga vihikus ülesannete kujul, siis tegelikult on see miskit enamat, sest see absoluutselt igal pool. Mitmeid sajandeid ja rohkemgi veel on matemaatikute jaoks olnud üheks põnevamaks punktiks fibonacci arvud ja golden ratio (ing „kuldlõige“) ehk jumalik proportsioon. Jumalik ehk sellepärast, et ta esineb suhteliselt igal pool. On tõestatud, et lilledel on õite arv fibonacci arv, inimese keha on kuldlõikes ning erinevad arhitektuuri mälestised on samuti kuldlõikes. Kuid ei tasu unustada, et veel enamgi asju on matemaatikast sõltuvad, sellised igapäevased asjad nagu MP3,GPS, digipildindus, kompuutertomograaf, ilmaennustamine ja ka poes šoppamine – triipkood. Iga nimetatud asi nõuab matemaatilisi struktuure, analüüse, arvutusi ning struktuure.

Olles ise seotud muusikaga vägagi tihedalt, siis võin absoluutselt kinnitada, et muusika pole, mitte millegi muuga nii tugevasti seotud kui matemaatikaga. Alates tempost ja taktimõõdust(mille esitamiskuju meenutab jagamist: 4/4, 11/8), lõpetades tonaalsustega. Transponeerimine nõuab helistiku muutmist kõrgemaks või madalamaks ning selle käigus tuleb kõik noodid tooni või poole võrra tõsta või madaldada olenevalt hellistikust. See võib näida kerge, kuid ka professionaalsed muusikud ei suuda kõik seda meeletu kergusega teha. Samuti on näha seaduspärasust nootide sagedustes. Sagedust mõõdetakse teatavasti Hz-des ning kui leida A# ja A vahelise sageduse vahemiku ja logaritmitada, siis selgub ka seal üsna kindel seaduspärasus, mis kehtib kogu registri ulatuses.

Matemaatika on ainus keel, mida inimesed ei leiutanud, vaid see avastati. Samuti on see ainus keel, mida kõik räägivad, vahet pole, mis rassist, mis riigist, mis soost ja mis kultuuritaustaga inimene on. Kui mõelda natuke teisiti, siis matemaatika kasutab numbreid ehk numeratsiooni. Seda mõistavad kõik ning see ei ole läbi aja muutunud, sest π=3.14159… nii kui nii. Seega on see olnud ainsaks viisiks, kuidas saab inimestega suhelda, kes tegutsesid sajandeid tagasi.

Matemaatika võimaldab meil teha miskit enamat kui lihtsalt kalkulatsioone. See annab meile võimaluse teha paremaid elulisi otsuseid ja loodetavasti viia meid parema ja rikkalikuma elu poole.

 

 

Kasutatud allikad:

https://et.wikipedia.org/wiki/Matemaatika

https://www.youtube.com/watch?v=SjSHVDfXHQ4

https://www.learner.org/interactives/dailymath/language.html

https://en.wikipedia.org/wiki/Music_and_mathematics

 

Rakendusinformaatika ja selle roll infoühiskonnas

„Informaatika“  kui sõna kasutati esimest korda 1957. aastal ajalehes, kus artikli kirjutas Karl Steinbuch. Sellest ajast hakati seostama informaatikat arvutiteadusega. Algupäraselt seostati seda „informatsiooni“ ning „automatiseeritusega“. Ajapikku aga leiti, et teistsugune sõna sobib teise poole tõlgendamiseks paremini, ning võeti kasutusele „ matemaatika“. Samas sisaldab see terminit, mis viitab vormile ehk informaatika üheks olulisemaks punktiks on esitatava informatsiooni vorm, kuju ja struktuur.

Informaatika jaguneb erinevateks harudeks ning Peeter Normak tutvustas meile ühte neist, milleks oli rakendusinformaatika. Rakendusinformaatika ülesandeks võib pidada olemasoleva informatsiooni töötlemist praktiliste eesmärkidel. Selle abil tahetakse võtta olemasolev informatsioon ja kasutades erinevaid vajalikke meetodeid väljastada midagi uut.

Tallinna Ülikoolis digitehnoloogiate instituudis on kolm õppekava: informaatika, infotehnoloogia juhtimine ja infoühiskonna tehnoloogiad. Informaatika õppekava sisaldab hulga kohustuslikke aineid ning lisaks jaotub ta kaheks valikmooduliks. Mooduli valiku saab tudeng teha peale esimest semestrit.  Olulist rolli mängivad ka laborid (tehnoloogia- ja tarkvaralaborid). Klassid on hästi varustatud ja tehtud võimalikult mugavaks tudengile. Laborite eesmärgiks on luua vahetu töökeskkond erinevate ettevõtetega ja aidata kaasa erinevatele teadusprojektidele.

Härra Normak kõneles ka Targa Maja teemal, mis oli minu jaoks väga kodune ka sõna otseses mõttes, sest olen viimased paar aastat elanud taolises majas. Targa maja mugavuseks on erinevate süsteemide ja tegevuste haldamine ja kontrollimine ühtse tarkvara ja füüsilise kontrolleri abil. Kõik muutub kasutajale kordades mugavamaks, sest enam ei pea kolme erineva tegevuse (elutoa lambi sisselülitamine, kardina kinnipanek ja televiisori sisselülitamine)  jaoks toas liikuma, vaid saab ühe puldi abil seda kontrollida. Minu kodus on kasutusel URC (Universal Remote Control) ja Vantage süsteemid, mis kõik samamoodi tagavad kõikide ühendatud valgustite, meedia, kardinate, kaamerate kontrollimise.

Tallinna Ülikoolis on digitehnoloogiate instituudis koos informaatika, informaatika ja infoteadused. Väga oluline on, et sarnaste erialade inimesed saaksid omavahel koostööd teha ja arendada koos projekte. Matemaatikud ja informaatikud saavad väga kergelt mingisuguse valdkonna probleemi lahendatud, sest matemaatik suudab kõik vajalikud andmed võimalikult kergelt tuletada ja välja arvutada ning informaatik oskab seda juba masina jaoks tõlgendavasse keelde kirja panna. Peeter Normak tõi ka enda loengus välja näite, kus matemaatika ja informaatika leiavad kasutust spordis ja selle arendamise.

Samas ei saa öelda, et ainult matemaatikud ja informaatikud saavad koostööd teha. Väga palju valdkondi vajavad häid infotehnoloogia asjatundjaid ja ka vastupidi. Igal pool meditsiinis, hariduses või kasvõi logistikas läheb oskusi vaja informaatiku kujul. IT-eriala tegelased võivad kaudselt ka aidata teiste alade spetsialiste. Näiteks kirjutades mingi programmi, mis hiljem saab olema abiks teistele. Biomeditsiini töötajad said tänu AI’le(tehisintellekt) uurida organisme täpsemalt, mis on suuresti aidanud mõista seni mõistmatut.

Minu silmis üks tähtsamaid teemasid, mida lektor puudutas oli IT-eriala lõpetajate tulevikuväljavaated. Teatavasti on Eestis IT tööjõu puudus ja seda enam hinnatakse just infotehnoloogia spetsialistide oskusi. Mida aeg edasi, seda rohkem läheb neid vaja, sest nagu varem loengus mainitud tark maja nõuab tarkvaraarendaja kätt ja tulevikus neid tuleb aina juurde. Just hiljuti tuli turule üks eestlaste poolt loodud rakendus nimega „Frank“, mis koondab endas tööd pakkuvaid ettevõtteid ja oma eriala tundjad. Antud äpp on mõeldud eelkõige infotehnoloogia asjatundjatele, kes saavad kõik enda oskused seal ära märgistada ja selle järgi pakub tarkvara neile tööpakkumisi.

Loeng pakkus päris palju mõtteainet ja andis kindlama suuna kuhu poole liikuda.

 

Allikad:

https://en.wikipedia.org/wiki/Informatics

https://www.internationalstudent.com/study-applied-sciences/

https://www.universalremote.com/

https://lsa.umich.edu/stats/undergraduate-students/undergraduate-programs/informatics.html

https://geenius.ee/uudis/eesti-rakendustepoe-tippu-kerkinud-frank-teeb-inimestele-toopakkumisi/